Kaasaegsed fassaadid: komposiitpuit kui pikaaegne lahendus
Kaasaegne arhitektuuriline suund: miks üha enam arhitekte valib fassaadide jaoks koekstrudeeritud komposiitpuidu
Nicolas Tant
Kaasaegset fassaadi ei hinnata enam valmimise hetkel. Seda hinnatakse viis, kümme või viisteist aastat hiljem. Just pikema aja möödudes hakkavad paljud materjalid oma nõrkusi näitama.
Pikka aega käsitleti fassaadimaterjalide küsimust peamiselt arhitektuurilise väljenduse kaudu. Puidu, betooni, klaasi või alumiiniumi valimine oli ennekõike esteetiline küsimus – keel, hoiak konteksti ja kasutuse suhtes.
Tänapäeval on arhitektuuriline väljendus aga muutumas. Joonis ise ei ole enam peamine väljakutse. Tegelikuks küsimuseks on saanud see, kui hästi projekt aja jooksul vastu peab.
Kontekstis, kus kaasaegsed fassaadid toetuvad üha enam materjalide dialoogile, on koekstrudeeritud komposiitpuit järk-järgult kujunemas tõeliseks arhitektuuriliseks tööriistaks. Mitte mööduva trendina, vaid ratsionaalse vastusena raskusele, mida disainerid laialdaselt jagavad: kontrollitud esteetiline vananemine.
Erinevate materjalide segu on muutumas standardiks
Kaasaegne arhitektuur on kehtestanud materjalide segu ühise disainikeelena. Alumiinium, klaas, betoon, kivi ja puit eksisteerivad nüüd koos enamikes projektides – olgu need siis elamud, avalikud ehitised või ärihooned.
Selles kompositsioonis mängib puit erilist rolli. See annab soojust, rütmi ja inimlikkust fassaadidele, mis on sageli väga graafilised. See lisab tundliku vibratsiooni kompositsioonidesse, kus domineerivad tööstuslikud või mineraalsed materjalid.
